Uusaasta lubadus…

Lubasin endale, et uuest aastast võtan midagi ette oma kehakaaluga, see ei oli juba väga väga käest ära… olen viimase aastaga juurde võtnud umbes 10 kg, mis on minu pikkuse juures ikka väga palju, lisaks on paari, kolme viimase kuuga lisandund 3-4 kg. Jõhker, ma ütlen..

Ühesõnaga üritan praegu jälgida toitumiskava ja liigutada ennast vähemalt niipalju, et saada täis nn kohustuslikud sammud. Lisaks plaanin ka selle kuu jooksul ennast uuesti trenni vedada ehk siis uuesti alustada algusest.

Sooviksin väga, et mul oleks tahtejõudu ja enesedisipliini, ehk ma suudaksin alustatu ka lõpule viia, kuigi ideaalne oleks, et sellest saaks elustiil. Lihtsalt tulevikus oskaks silma järgi hinnta mida ja kui palju süüa. Oh, see söömise ja liigutamise teema on minujaoks ikka nii krdi raske. Enesekindlus puudub…

Tänaseks olen oma lubadust suutnud pidada (naljakoht, täna on kolmapäeva hommik ) ja tõesti loodan, et saan ka edaspidi sellega hakkama. Olen pannud selle kuu eesmärgiks 3,5 kg alla saada. See ei ole ülemõistuse palju ehk siis natuke alla kilo nädalas. Reaalne, kui endale kindlaks jääda ja mitte libastuda.

Ohh.. ma kujutan juba ennast ette normaalsema kehaga, kus mulle mahuvad selga kapis olevad tavalised riided mitte ainult lohvakad asjad ja pekid ei punnita igalt poolt välja… ma ei jõua seda ära oodata… aga see võtab aega kõik. Ei tulnud mul need ülekilod eile ja ei muutu ma normaalseks tagasi ka homme…. aega läheb selle kõigega

 

Jälle alustame …..

Oh jah…. alustame siis jälle alguset, nagu blogi nimigi 🙂

Kuu on juba pooles vinnas ja ma alustan säästmisega, kehakaalu alandamise, blogiga jms. no nii minu moodi…

Minu pisikesest imest on saanud 10 kuune armas poisiklutt, kuid kelle kandmisest on kehale jäänud korralik polster, ei tema ei ole selles süüdi, süüdi olen mina ise. Mul puudub siiani tahtejõud, et pidada toitumiskavast kinni, et vedada ennast välja liikuma, kasvõi jalutama, et saada täis oma kohustuslikud sammudki..

mul puudub tahtejõud, et süüa etteantud portsjon ja mitte rohkem. Ma leian alati sada seitse põhjust, miks ma peaksin sööma rohkem kui ma tegelikult söön.

Seega ma otsustasin, et alustan uuesti toitumiskava jälgimist korralikult ja proovin paar korda nädalas trenni jõuda. Meil on kodu taga olevas spaas olemas spordiklubi, seega ei pea isegi kaugele minema. Kasutan hetkel C kaarti, kuna ta ise jõuab sinna väga harva, siis milleks tühja maksta, lähen käin siis parem ise.

Oma fitlapi konto on mul ka aktiivne, seega miks maksta asja eest, mida sa ei kasuta? Järelikult proovin nüüd ka sellest kinni pidada, äkki aitab ehk ka raha säästa:)

Ma kaalun täna 20 kg rohkem kui ma peaksin, seega on materjali kust alla saada kindlasti korralikult…

oh ma ei ole harjunud kirjutama aga samas ma tunnen, et tahaksin pidada oma virtuaalset päevikut. äkki aitab oma mõtete kirjapanek mind rohkem motiveerida. Rohkem läbimõtlema, kus ja kuidas oma raha kulutada. Kui palju süüa ja kui palju ennast liigutada. Üldse oma mõtetes ehk paremini selgusele jõuda ja samas ka oma emotsioone välja kirjutada ja ehk siis ma ei ole selline kibestunud vinguviiul ka 🙂

Ime algus

Mõtlesin, et hakkan kirja panema kõike mis mul selle suure imega kaasnevad, hea endal meenutad.

Kui alustada päris algusest, siis 23 veebraur dr Laja juures käies võtsime vastu otsuse, et ma paar kuud enam tema juures ennast näitamas ei käi, kuna see kuu oli naguni ovulatsioon vasakust munasarjast ja rasestumine võimatu. Lisaks muutus minu jaoks see rasedaks jäämine juba selliseks stressi tekitavaks, et jälgi millal on ovulatsioon, siis sellel ajal oli seksimine nagu juba kohustuslik, sest õiget aega ei saanud ju ometi mööda lasta jne…. seega rääkisime dr Lajaga veel IVF-st ja arvasime et suve lõpus või sügise alguses võiks seda proovida. Nii ma siis koju vantsisin kus sain ootamatustega vastu vahtimist ehk siis selgus see Age müstiline kadumine ja lõpuks ka veel terve pere haigestumine. Ühesõnaga sõin mina veebruari lõpus oma elu esimesed xanaxid ja märtsi algul elu teised AB-d. Elu veeres edasi……

Kuni 19 märtsi Hommikul tegin teadmata põhjusel rasedustesti mis näitas kahte triipu, otseloomulikult ma ei suutnud neid uskuda ja töö juurede jõudes tegin uue testi, mis samuti kinnitas kahte triipu. Helistasin siis arstile, et saada selgust, kas miski paneb kehas veel HCG tõusma, arst kutsus mu verd andam, et näha mis veri näitab. Veri antud siis pool päeva  küünte närimist ja selgus, et ka veri näitab rasedust. Kuna dr Laja oli sellel ajal puhusel, siis kutsuti mind reedeks ehk 23. märtsiks ultrahelisse, kus selgus et minu emakas asub 2 mm suurnune tuksuva südamega ime. Just nimelt ime, sest kuna ovulatsioon toimus veebruari kuus vasakust munasarjast, kus puudub mul munajuha, siis oli see pisike kangelane otsustanud võtta ette teekonna läbi kõhuõõne ja reisida sealtkaudu paremasse munajuhasse, mis ta ilusasti emakasse juhtis ja seal leidis ta omale kindla koha kuhu pesastuda.  Nii, et 23. märtsist alates sain teada, et minu emakas asub 5+5 suurune rasedus ehk meie suur ime.

Kui dr Lill pani mulle dr Laja juurde kahe nädala pärast aja, siis paari päeva pärast  (27.03)tekkis mul seletamatu hirm ühe imepisikese õhkõrna roosa määrimise pärast ja jooksin kohe hommiku vara valvearsti juurde, kes küll seletas ära määrimise põhjuse, võttis uue HCG ( mida tegelikult ei olnud võrrelda millegagi ) ja üritas mind maha rahustada, et andku ma aega rasedusel areneda. Ime oli küll 2, mm pikk kuid sealt ära tulles jäi mind aga kummitama, see lause, et regulaarseid südamelööke tema ei näe, et on ja ei ole. Läks paar päeva mööda (29.03) ja oli nõus minema tasulisse UH-sse medicumi, et saada endale hingerahu. Minu õnneks pääsesin tavalise 5 € visiiditasuga ja sealne arst tuvastas mõõtmise järgi 6+1 suuruse raseduse ja 5 mm pikkuse ime, pluss lisaks ka südamelöögid. Minu õnn oli mingiks ajaks piiritu, kuid kohe varsti olid hirmud tagasi. Õnneks suutsin kannatada ära selle nädala, et dr Laja vastuvõtule minna.

03.04 käisin siis korraliselt dr Laja vastuvõtul, kes samamoodi üritas mind maha rahustada ja selgitada, et liiga tihe UH käimine ei ole lootele hea. Dr Laja mõõtis ära meie ime, mis oli selleks ajaks kasvanud 1,1 cm pikkuseks ja oli 7+2 nädalat vana. Edaspidi oleksin ma pidanud ma hakkama käima raseduskeskuses, kui leppisime dr Lajaga kokku, et tulen kahe nädala pärast veel tema juurde ja kokkuleppe aluseks oli see, et ma vahepeal ühtegi UH ei tee. Need kaks nädalat olid minu jaoks piinavad, sest ma suutsin juba omale ette kujutada igasuguseid asju. A la kui mõnipäev ei olnud paha olla või mõnipäev ei olnud tissid enam nii tundlikud kui enne siis olin ma jumala veendunud, et midagi on kehvasti ja minu rasedus on peetunud jms. Selleks hetkeks olin ma saavutanud selle hirmu, et ma ei kartnud enam verd, vaid minu põhiline hirm oli, et rasedus peetub ja kuna sellega ei kaasne verejooksu, siis ma ei pruugi teadagi, kui meie pisikese ime süda enam ei löö.

Aga vastu pidasin need kaks nädalat ja kui 16.04 uuesti dr Laja vastuvõtule läksin ja paari sõnaga oma hirmudest rääkisin siis oli tema kindel otsus, et ma pean psüholoogile minema, et ma muidu lihtsalt lähen lolliks ära. Minu jaoks oli sellel hetkel aga oluline, et palun vaatame selle pisikese ime enne üle ja siis räägime edasi. UH oli näha 9+0 nädalane ja 2,3 cm pikkune ime, kelle süda lõi ilusti ja korrapäraselt ja minu rõõm oli järjekordselt piiritu. Ta oli ikka ales ja otsustanud meie juurde jääda.

Olen veel korra käinud valvearsti juures oma südamerahu saamas seda 26.04 kui kartsin, et hoopis kõhuvalu tähendab midagi halba. Aga minu õnneks oli ime siis 3,64 cm pikk ja 10+4 nädalat vana.

jah, tunnistan, et täna on mul jälle väike hirm, et miskit on lahti, kuna iga päevaga tunnen ennast aina paremini ja paremini, mitte, et enne oleks midagi väga hull olnud aga kui veel nädal tagasi iiveldas, siis nüüd ei ole ma tükk aega iiveldust tundnud ja rindadade valulikkus on ka taandunud. Hetkel on mul isegi tunne, nagu kõht oleks väiksemaks jäänud. Jah, ma tean et täna peaks raseduse suurus olema 11+5 ja esimene trimester saab kohe läbi ja väga paljudel kaovad ka vaevused siis ära. Aga mõnedel ei olnudki neid nii väga. Ühesõnaga iga rasedus on erinev ja iga naine on erinev. Ma loodan, et kui ma hakkaksin vähemalt korra nädalas käima siin ja oma mõtted ja tunded kirja panen, siis äkki on see mu närvidele veidi abiks ja lihtsalt on hea ka endal siis meenutada.

Kaua veel?

Ma ei suuda hetkel muud teha, kui oma mõtted lihtsalt välja kirjutada. Jah, ma tean, et ma olen mõelnud, et mind ei huvita tema elu ja tegemised ja mida vähem ma tean, seda kergem on mul elada. Aga hetkel ma lihtsalt ei suuda selle põhimõtte järgi elada. See teadmatus lihtsalt närib sees. Jah, ma ei saa mitte midagi teha, ükskõik mis ka juhtunud ei oleks. Aga lihtsalt tahaksin teada… teada kas ta on ikka elus…

Ah jumal, palun tee midagi, et ma ei peaks lihtsalt enam piinlema… Ma ei jaksa enam…

Kaua veel on saatusel minu jaoks midagi varuks? Kaua ma veel pean muretsema? Kaua ma pean seda risti kandma?

Ma tunnen, et minu jaoks on seda kõike juba liiga palju… ma sooviksin lihtsalt rahus elada… ma sooviksin hoida kätel oma väikest tervet beebit. Ma sooviksin, et lastel läheks elus kõik hästi….

Ilmuks ta välja või annaks endast kuidagi märku.. see teadmatus on lihtsalt vastik ja rõhuv ja ei lase korralikult olla… aga samas ma ei taha, et see minu elu segaks… ma tahan ju lihtsalt elada normaalselt.

Miks see kõik nii raske peab olema? Miks just siis kui ma tunnen, et mingi stabiilsus on kuskilt saavutatud, et saaks astuda elus järgmise sammu, tuleb kuskilt jälle mingi saatuse löök ja lööb kõik segamini…. Mida ma olen oma elus nii halba teinud, et mind niimoodi karistatakse? Et mina pean seda koormat kandma….

Mida ma pean tegema, et saada omale rahulik elu? Elu kus ei oleks nii palju närvisemist, valu, pisaraid… Kui keegi vaid ütleks, kuidas seda saavutada…. Ma tunnen, et ma varsti murdun täielikult, sest minus puudub jõud edasi rühkida, kui ma ei näe tulemust, kui ma ei näe kuskilt midagi positiivset…. kõik tundub asjata rühkimine ja vastuvoolu ujumine…..

Palun jumal tee, et ta oleks elus… ma palun sind…

Ikka edasi ja edasi…

Nii kaua ei ole juba kirjutanud… vahepeal oli küll tunne, et tulen ja kirjutan ennast siin välja aga läks kuidagi teisiti…

Pidi küll olema uus algus aga tundub, et väga paljud asjad lähevad ikka samamoodi edasi. Pean silmas igapäevast elu. Kaaluga olen suutnud nii ja naa hakkama saada. Mu ootused olid veidi kõrgemad, lootsin iga nädal vähemalt kilo alla saada, kuid tänaseks olen 23 päevaga suutnud vaid 2 kg alla saada. Süüdistada saan siin vaid iseennast. Igasugustele isudele ei tasu niisama järgi anda. Kasvata iseloomu…

Raha kogumise ja kõrvale panemisega on ka nii ja naa. Olen suutnud see kuu siiski midagi kõrvale panna, kuigi plaanitust vähem ja seal olen ka näpistanud veidi aga mitte palju ja seda ka eelkõige sellepärast, et lastele kanda. Kuigi see on järgmine asi mille peaksin päevakorda võtma. See kuidas nad oma taskuraha ära raiskavad ja siis juba nädala pärast hakkavad juurde küsima ei ole väga ok. Summad mida nad juurde küsivad ei ole väga suured, kuid kuu lõikes annavad siiski arvestava summa. Lisaks on nad nii mugavad ja laisad, et ega nad ei tee ka mitte midagi kodu heaks, et meil Kristjaniga oleks jaksu raha lisaks teenida.

Ühesõnaga minu uus algus läheb nii ja naa. Ma ei saa öelda, et kõik on vanas rööpas tagasi ja ma ei saanud oma algatatud lubadustega hakkama, kuid kõik ei ole läinud täpselt nii nagu ma oma vaimusilmas ette kujutasin. Aga nagu öeldakse siis iga algus on raske ja tahtejõudu peab olema ja ma kavatsen seda endal see aasta kasvatada.

Üks asi, mis ma vahepeal mõtlesin veel selle aasta jooksul korda saata on see, et viia järelmaksud ja laenude koormus väiksemaks. St, et ei maksta võimalikult palju ära ja mitte nii kergekäeliselt neid mitte juurde võtta. Pigem olekski sellisteks puhkudeks vaja tagavara raha, mille eest siis vajaminev asi osta. Oh, on võibolla veidi suured soovid, kuid ma ei tahaks koguaeg sente peos veeretada ja mõelda, et see mis teiste jaoks on tavaline, on minu jaoks nii kauge ja võimatu.

Nii, et Janne pinguta… see pingutamine annab sulle ükskord vabamad käed ja siis oleks vähemalt üks mure väiksem millega oma pead vaevata…raha ei ole kunagi palju ja naised ei ole kunagi oma kehaga rahul 🙂

Säästmine

Algusest alustamine tähendab minu jaoks ka see aasta seda, et üritan kokkuhoidlikumalt elada. Sooviksin see aasta koguda raha, et minna aasta lõpus kuhugile reisile. Mitte kuhugi eksootilisse paika vaid kasvõi Türki, Kreetale vms. kohta. Minu jaoks oleks see juba suur asi, sest ma ei ole mitte kunagi Rootsist kaugemale saanud.

Esiteks olen mõelnud, et peaks vaatama üle püsikulud st. arved ja maksud. Ega sealt suurt kokku pole midagi võtta, kui siis see, et kulutame vähem elektrit ja vett, sest enamus maksed a la telefon, internet ja laenud on kindlad ja muutumatud. Kui just ei leia raha, et need korraga ära maksta.

Teiseks on koht kus säästa saab toit. Olen täheldanud, et me laseme toidul väga tihti pahaks minna ja viskame ära. Näiteks kuhugi külmkapi taha otsa jäänud poolik singipakk või poolik jogurtitops, mis lõpuks oma otsa leiavad ikkagi prügikastis.  Et, edaspidi sellist raiskamist välistada, siis esiteks osta vähem ja teiseks kasutada kõik jäänused ära a la singijupid pitsaks teha ja jogurt/kohupiim pannkoogiks. Ehk siis kasutaks asju õigel ajal ära ja kui jääbki midagi nn vedelema siis nendest teeks veel säästutoitu 🙂

Toiduga on võimalik veel säästa ka nii, et osta soodsalt rohkem ja panna sügavkülma. Nagu ka allahinnatud toitu, mida on võimalik sügavkülmas hoiustada. Sedasi saaks märkimisväärse summa kokkuhoida. Minu arust ongi meie peres üks suurimaid kuluartikleid toit ja sealt saaksime kõige enam kokku hoida.

Kolmandaks kohaks, kus ma näen säästmise võimalusi on igasugu tilulilu ja riiete peale vähem kulutada. Mul endal on kapp riideid täis, nii, et mida kiiremini ma alla võtan seda kiiremini saan neid kanda. Oleksid nagu alles ostetud 🙂

Ühesõnaga kohti kus kokku hoida on küll ja küll. Summad mida säästa ei ole küll teab mis suured, kuid me kõik teame vanasõna: ” kes senti ei korja, see krooni ei saa”. Ja elu esimene soojamaareis oleks seda säästmist väärt… on mille nimel pingutada.