Ime algus

Mõtlesin, et hakkan kirja panema kõike mis mul selle suure imega kaasnevad, hea endal meenutad.

Kui alustada päris algusest, siis 23 veebraur dr Laja juures käies võtsime vastu otsuse, et ma paar kuud enam tema juures ennast näitamas ei käi, kuna see kuu oli naguni ovulatsioon vasakust munasarjast ja rasestumine võimatu. Lisaks muutus minu jaoks see rasedaks jäämine juba selliseks stressi tekitavaks, et jälgi millal on ovulatsioon, siis sellel ajal oli seksimine nagu juba kohustuslik, sest õiget aega ei saanud ju ometi mööda lasta jne…. seega rääkisime dr Lajaga veel IVF-st ja arvasime et suve lõpus või sügise alguses võiks seda proovida. Nii ma siis koju vantsisin kus sain ootamatustega vastu vahtimist ehk siis selgus see Age müstiline kadumine ja lõpuks ka veel terve pere haigestumine. Ühesõnaga sõin mina veebruari lõpus oma elu esimesed xanaxid ja märtsi algul elu teised AB-d. Elu veeres edasi……

Kuni 19 märtsi Hommikul tegin teadmata põhjusel rasedustesti mis näitas kahte triipu, otseloomulikult ma ei suutnud neid uskuda ja töö juurede jõudes tegin uue testi, mis samuti kinnitas kahte triipu. Helistasin siis arstile, et saada selgust, kas miski paneb kehas veel HCG tõusma, arst kutsus mu verd andam, et näha mis veri näitab. Veri antud siis pool päeva  küünte närimist ja selgus, et ka veri näitab rasedust. Kuna dr Laja oli sellel ajal puhusel, siis kutsuti mind reedeks ehk 23. märtsiks ultrahelisse, kus selgus et minu emakas asub 2 mm suurnune tuksuva südamega ime. Just nimelt ime, sest kuna ovulatsioon toimus veebruari kuus vasakust munasarjast, kus puudub mul munajuha, siis oli see pisike kangelane otsustanud võtta ette teekonna läbi kõhuõõne ja reisida sealtkaudu paremasse munajuhasse, mis ta ilusasti emakasse juhtis ja seal leidis ta omale kindla koha kuhu pesastuda.  Nii, et 23. märtsist alates sain teada, et minu emakas asub 5+5 suurune rasedus ehk meie suur ime.

Kui dr Lill pani mulle dr Laja juurde kahe nädala pärast aja, siis paari päeva pärast  (27.03)tekkis mul seletamatu hirm ühe imepisikese õhkõrna roosa määrimise pärast ja jooksin kohe hommiku vara valvearsti juurde, kes küll seletas ära määrimise põhjuse, võttis uue HCG ( mida tegelikult ei olnud võrrelda millegagi ) ja üritas mind maha rahustada, et andku ma aega rasedusel areneda. Ime oli küll 2, mm pikk kuid sealt ära tulles jäi mind aga kummitama, see lause, et regulaarseid südamelööke tema ei näe, et on ja ei ole. Läks paar päeva mööda (29.03) ja oli nõus minema tasulisse UH-sse medicumi, et saada endale hingerahu. Minu õnneks pääsesin tavalise 5 € visiiditasuga ja sealne arst tuvastas mõõtmise järgi 6+1 suuruse raseduse ja 5 mm pikkuse ime, pluss lisaks ka südamelöögid. Minu õnn oli mingiks ajaks piiritu, kuid kohe varsti olid hirmud tagasi. Õnneks suutsin kannatada ära selle nädala, et dr Laja vastuvõtule minna.

03.04 käisin siis korraliselt dr Laja vastuvõtul, kes samamoodi üritas mind maha rahustada ja selgitada, et liiga tihe UH käimine ei ole lootele hea. Dr Laja mõõtis ära meie ime, mis oli selleks ajaks kasvanud 1,1 cm pikkuseks ja oli 7+2 nädalat vana. Edaspidi oleksin ma pidanud ma hakkama käima raseduskeskuses, kui leppisime dr Lajaga kokku, et tulen kahe nädala pärast veel tema juurde ja kokkuleppe aluseks oli see, et ma vahepeal ühtegi UH ei tee. Need kaks nädalat olid minu jaoks piinavad, sest ma suutsin juba omale ette kujutada igasuguseid asju. A la kui mõnipäev ei olnud paha olla või mõnipäev ei olnud tissid enam nii tundlikud kui enne siis olin ma jumala veendunud, et midagi on kehvasti ja minu rasedus on peetunud jms. Selleks hetkeks olin ma saavutanud selle hirmu, et ma ei kartnud enam verd, vaid minu põhiline hirm oli, et rasedus peetub ja kuna sellega ei kaasne verejooksu, siis ma ei pruugi teadagi, kui meie pisikese ime süda enam ei löö.

Aga vastu pidasin need kaks nädalat ja kui 16.04 uuesti dr Laja vastuvõtule läksin ja paari sõnaga oma hirmudest rääkisin siis oli tema kindel otsus, et ma pean psüholoogile minema, et ma muidu lihtsalt lähen lolliks ära. Minu jaoks oli sellel hetkel aga oluline, et palun vaatame selle pisikese ime enne üle ja siis räägime edasi. UH oli näha 9+0 nädalane ja 2,3 cm pikkune ime, kelle süda lõi ilusti ja korrapäraselt ja minu rõõm oli järjekordselt piiritu. Ta oli ikka ales ja otsustanud meie juurde jääda.

Olen veel korra käinud valvearsti juures oma südamerahu saamas seda 26.04 kui kartsin, et hoopis kõhuvalu tähendab midagi halba. Aga minu õnneks oli ime siis 3,64 cm pikk ja 10+4 nädalat vana.

jah, tunnistan, et täna on mul jälle väike hirm, et miskit on lahti, kuna iga päevaga tunnen ennast aina paremini ja paremini, mitte, et enne oleks midagi väga hull olnud aga kui veel nädal tagasi iiveldas, siis nüüd ei ole ma tükk aega iiveldust tundnud ja rindadade valulikkus on ka taandunud. Hetkel on mul isegi tunne, nagu kõht oleks väiksemaks jäänud. Jah, ma tean et täna peaks raseduse suurus olema 11+5 ja esimene trimester saab kohe läbi ja väga paljudel kaovad ka vaevused siis ära. Aga mõnedel ei olnudki neid nii väga. Ühesõnaga iga rasedus on erinev ja iga naine on erinev. Ma loodan, et kui ma hakkaksin vähemalt korra nädalas käima siin ja oma mõtted ja tunded kirja panen, siis äkki on see mu närvidele veidi abiks ja lihtsalt on hea ka endal siis meenutada.